Introverdi esimene aasta aktiivmüügis

november 14, 2018 Jarmo Habakuk

Oma esimese müügikogemuse sain teises või kolmandas klassis. Läksime klassivennaga kalale. Kuna karjäär oli üsna koolimaja lähedal, kohtusime juhuslikult klassijuhatajaga. Õpetaja ütles, et kui meil näkkab, siis võiksime talle ka kala tuua.

Kui alguses olime plaaninud lihtsalt aega veeta, siis nüüd sai meie kalapüük hoopis olulisema tähenduse. Meil õnnestuski mõni särg kinni püüda ning seega suundusime kohe õpetaja juurde. Ta elas samas trepikojas, kus minagi. Koputasime klassijuhataja koduuksele, ulatasime kliendile kauba ning saime vastutasuks lausa 30 krooni. Jagasime selle sõbraga võrdselt ära ja olime väga õnnelikud. Olgem ausad: tegemist oli lihtsa kliendiga, kellel oli aktiivne vajadus, aga sellegipoolest valdas mind päris uhke tunne. See võis vabalt olla minu esimene enda teenitud raha.

 

Tagasilöök kalamüügis

Järgmisel nädalavahetusel läksime sõbraga uuesti kalale. Seekord püüdsime rohkem kalu ja need olid suuremad. Õhinal suundusime uuesti õpetaja ukse taha, aga selgus, et ta ei soovigi rohkem kala. Raha me loomulikult ka ei saanud. Tunne oli eelmisele korrale vastupidine: olime väga pettunud.

Edaspidi käisime kalal ainult enda lõbuks. Seega lõppes minu esimene müügitöö hetkel, kui sain esimese ei. Ülejäänud lapsepõlv möödus selliselt, et müügivaldkonnaga ma kokku ei puutunud. Ei müünud ma tänava peal ajalehti ega rannas jäätist.

Kui sain juba suuremaks ja õppisin gümnaasiumis, siis oli Eestis ehitusbuum. Paljud tuttavad ja sugulased ehitasid midagi ning mina käisin taskuraha teenimiseks neil abiks.

 

Unistuste amet introverdile

Esimene pikem töö oli mulle aga hoopis pokkeri mängimine. Jah, sa lugesid õigesti: see oli tõesti mulle töö.

Nimelt oli minu väga hea sõber internetis pokkerimänguga edukalt elatist teeninud juba aastaid. Palusin, et ta ka mind mängima õpetaks. Olin selleks ajaks juba aru saanud, et olen introvertne inimene ja võõras seltskonnas pigem vaikne. Pokkerimäng tundus mulle ideaalne: sain töötada oma toas, mul ei olnud ülemust ja ma ei pidanud mitte kellegagi suhtlema. Eks selline vabadus võib noorele inimesele olla natuke ohtlik, aga õnneks avastasin, et mul on päris hea enesedistsipliin.

Salvestasin pidevalt oma mänge ning pidasime sõbraga iga nädal Skype’i vestlusi, kus koos analüüsisime, mis minu mängus on valesti ja mida saaks paremini teha. Säärane mänguväline õppimine jäigi harjumuseks ja ilma selleta ilmselt pokkeris kaugele ei jõua. Olen kindel, et see aitas arendada minus analüütilisust, mida on hiljem ka müügitöös vaja läinud.

 

Kuhu edasi?

Tegelesin pokkeriga umbes viis aastat. Vanemaks saades tärkas minus soov ka mingi päris eriala selgeks õppida, et mul oleks tagavaravariant, kui ma enam pokkerit mängida ei taha.

Mõeldud-tehtud. Astusin ülikooli ja hakkasin õppima informaatikat. Tundus lihtsalt loogiline samm: arvutis istuda mulle meeldis ja IT-oskustega inimesi läheb ikka maailmas vaja.

Inimtühja toa vahetamine kärarikka loengusaali vastu oli algul päris harjumatu. Igapäevane suhtlemine ja grupitööde tegemine ei olnud mulle üldse mugav.

Kui olin umbes poolteist aastat õppinud, siis hakkasin kandideerima praktikakohtadele ja sellistele töökohtadele, kus kogemus polnud oluline. Paaris kohas õnnestus ka töötada ja harjutada, aga minus hakkas tekkima kahtlus, et see eriala ei pruugi olla minu jaoks. Käisin koolis ja tööl ning õppisin kodus samuti programmeerimist, aga erilist edu see ei toonud. Usun, et ühelt maalt oleks minust ikka asja saanud, oleksin lihtsalt pidanud tegutsema järjekindlamalt.

 

Kiire kannapööre

Otsisin parasjagu uut töökohta, kus oma nigelaid progeja oskusi lihvida, kui nägin Selliti tööpakkumist. Minu vend oli just tulnud Ameerikast raamatuid müümast, seetõttu kavatsesin esialgu seda kohta talle soovitada.

Sellit oli mulle tuttav firma: olin kinkinud vennale eelmisteks jõuludeks raamatu „Must vöö müügis“, mille autor on Selliti asutaja Tarmo Tamm. Olin seda raamatut ka ise sirvinud ja tundus päris põnev.

Kuna vend oli terve suve Ameerikas, elasin talle väga kaasa. Iga pühapäev helistasime ning kuskil alateadvuses oli mul endalgi tekkinud huvi müügivaldkonna vastu. Mõtlesin, et tühja kah, kandideerin Selliti müügiinimeseks hoopis ise.

Otsustasin lihtsalt vaadata, mis saab. Mõtlesin, et mind nagunii ei valita ja et kui valitaksegi, siis ma ei pea ju minema, kui mulle ei meeldi. Tahtsin end proovile panna, kuna ülikooli minnes olin näinud, et üksi kodus töötamine mõjub negatiivselt minu sotsiaalsetele oskustele. Samal ajal mõistsin, et tegelikult on ju hea suhtlemisoskus igas eluvaldkonnas väga oluline. Leidsin, et sellise müügitöö puhul, mida Sellit pakub, saaksin arendada enda suhtlemisoskust, muutuksin enesekindlamaks ja omandaksin müügioskused, mis kuluvad marjaks ära: lõppude lõpuks ju iga ettevõte müüb midagi.

Paar päeva keerutasin seda mõtet enda peas, pidasin nõu elukaaslasega, kes igati toetas mu karjäärialast kannapööret, ning lõpuks saatsin CV ja motivatsioonikirja ära. Juhtus nii, et juba sama päeva õhtul kutsuti mind vestlusele. Selliti kontoris võeti mind vastu soojalt ja sõbralikult. Mulle jäi väga hea esmamulje ning mul tekkis kindel soov selle meeskonnaga liituda. Sain esimesed materjalid ja hakkasin õppima.

 

Tuleristsed

Umbes kümme päeva õppisin tooteid ja müügitekste, vahepeal käisin näitamas, mida ma oskan, ning lõpuks sain võimaluse minna proovipäevale. Minu tööks oli aktiivne otsemüük kaubanduskeskuses ning tooteks olid tele- ja internetiteenused. Olin elevil ja hirmul korraga. Hoidsin pöialt, et mulle hakkaks see töö kohe meeldima.

Mis sa arvad, kuidas mul läks? Kas kirjutasin kõik müügirekordid enda nimele ning nautisin igat sekundit oma uues töökohas? Loomulikult mitte. Ma ei tea ühtegi meest, kellele meeldiks päev läbi kaubanduskeskuses olla. Ammugi mitte mulle endale, kes ma olen harjunud pigem üksi arvutis töötama, nii et ühtegi teist elusolendit silmapiiril pole. Kui minu esimene n-ö müügitöö oli lõppenud esimese ei-vastusega, siis nüüd sain neid keeldumisi ühe päeva jooksul sadu. Kui keegi jäigi seisma, siis olin nii ähmis, et ununes ära, mida ma nüüd tema käest uurima pidingi.

Kui elukaaslane küsis, et kuidas mul läks, siis päevale tagasi mõeldes avastasin, et tegelikult midagi halba ju ei juhtunud. See kõik oli mulle lihtsalt niivõrd harjumatu ja ebamugav. Olin iseendas natuke pettunud, sest ma millegipärast lootsin, et tunnen ennast kohe nagu kala vees. Küll ma olin ikka naiivne! Minu sees võitles kaks eri inimest. Üks tahtis end proovile panna ja areneda, teine aga soovis lihtsalt ja laisalt läbi elu libiseda, ilma et peaks kunagi kogema midagi uut ja ebamugavat.

 

Mis kehvasti, see uuesti

Lasin emotsioonidel maha jahtuda ja järgmisel hommikul otsustasin, et kui mulle võimalus antakse, siis võtan selle vastu. Kõik need põhjused, miks ma üldse kandideerisin, olid ju alles. Mõtlesin, et ma ei saa nii kergelt alla anda. Varsti tuli ka telefonikõne, kus sain teada, et mind võetakse Selliti meeskonda vastu. Olin väga rõõmus, sest tegelikult mingit loomulikku müügitalenti minus ei olnud, varasemat müügikogemust ka mitte, aga ometigi mind taheti.

Hakkasin vaikselt tibusammudega liikuma. Kuna proovipäevad ehmatasid mind, ei julgenud ma kohe väga palju tööpäevi võtta. Töötasin algul kolm päeva nädalas. Ülejäänud päevadel tegin kuiva trenni: harjutasin müügiteksti oma peegelpildiga, hiljem ka elukaaslase ja vennaga.

Kui kodus hakkas juba hästi välja tulema, siis tegelikes müügisituatsioonides oli kõvasti puterdamist ja koperdamist. Päris klientidel olid millegipärast teistmoodi küsimused ja vastuväited kui minu peegelpildil. Nii mõnelgi õhtul oli tööst ja inimestest kopp nii ees, et mul käis peast läbi ka mõte, kas see kõik on ikka minu jaoks. Rasketel hetkedel meenutasin sõnu, mida Selliti müügikoolitaja oli öelnud: „See on väga hea, et müügitöö on raske ja et edu nimel peab vaeva nägema. Tänu sellele on meil võimalus teenida. Kui see oleks lihtne töö, siis teeks seda kõik.“

Õnneks ma ei ole väga emotsionaalne inimene ja mingeid otsuseid emotsioonide ajel vastu ei võta. Iga päev õppisin midagi juurde ja hommikul olin jälle indu täis, et minna uusi võtteid rakendama.

Teisest küljest oli vähene emotsionaalsus suur miinus. Vestlus klientidega oli igav ja tuim. Rääkisin uutest ja moodsatest telelahendustest samasuguse hääletooniga, nagu arst teataks patsiendile raskest haigusest. Kogu õppimisprotsess oli väga pikk ja kestab tegelikult siiani. Kui saan mingi etapi justkui juba selgeks, siis avastan, et mingi teine asi logiseb kõvasti ja vajaks edasiarendamist.

 

Äge seltskond ja seltsielu

Lisaks soovile inimesena areneda motiveeris mind tohutult ka ülivinge kollektiiv. Kuna töötame paaris, sain iga päev tegutseda koos uue ja sarnaselt mõtleva, edumeelse noore inimesega. Meie tiimis on tavaline, et anname üksteisele pidevalt tagasisidet ja selle kaudu aitame üksteist kõrgemale tasemele. Kolleegide abi ja nõuanded mängisid minu arengus tugevat rolli. Nüüd saan juba ise uutele toeks olla ja neid õpetada.

Mõistsin kohe alguses, et juhtlause „Work hard, play hard“ ei ole Sellitis ainult sõnakõlks. Juba esimese paari kuu jooksul toimus mitu lahedat ühisüritust. Näiteks tähistasime meestepäeva, selgitasime välja tiimi parima kardisõitja, tulistasime üksteist laserrelvadest jne. Alati on mingi põnev üritus silmapiiril ootamas, olgu selleks siis sportlik mõõduvõtt või arendav seminar. Nüüdseks olen osalenud ka Londonis nelja päeva pikkusel Tony Robbinsi koolitusel, mille käigus kõndisin isegi sütel.

Seega on Sellitis töö küll pingeline, aga aeg-ajalt võtame aja maha, et akusid laadida.

 

Palju elutähtsaid oskusi

Aeg läheb ruttu ja juba olen rohkem kui aasta olnud müügiinimene. Mida iganes ma ka tulevikus tegema ei hakkaks, viimase aasta jooksul omandatud oskusi ja teadmisi läheb mul alati vaja. Olen avastanud, et müük ei ole ainult mingi eseme vahetamine raha vastu. Müük toimub igal sammul: alustades sellest, kui müün hommikul iseendale maha idee, miks sooja teki alt välja tulla ja liikvele minna, ning lõpetades investorile antava selgitusega, miks ta peaks minu tegemistesse raha panema. Isegi lapsevanema töö on mingis mõttes müük, kui ta peab näiteks kolmeaastasele selgeks tegema, miks on vaja hambaid pesta.

Tegelikult olen müügiinimesena alles lapsekingades ja ma näen praegu rohkem arengukohti kui aasta tagasi. Samas olen äärmiselt rahul, et võtsin endale seatud väljakutse vastu. On olnud ülihuvitav aasta ja ma tean, et põnevamad ajad on veel ees. Selliti üks moto on „Edu algab sealt, kus lõpeb mugavustsoon“ ja mina olen selle juhtlausega igati nõus.

 

 

Loe ka: “Minu esimene aasta müügis” (Daniil Valme, Sellit)

Jarmo Habakuk

Jarmo on Selliti müügipartner ja -analüütik. Lisaks aktiivmüügile kaubanduskeskustes aitab ta Salesmath.ai abiga Selliti müügitiimi demosid analüüsida.