Mis juhtub, kui lukustada müügiinimene nädalaks kottpimedasse ruumi?

detsember 17, 2018 Marken Karindi

Olen viimasel ajal natuke rutiini lõhkunud ja uusi väljakutseid proovinud. Inimesed on erinevad, mina näiteks kardan kõrgust. Saan väga hästi aru, et see on tobe hirm, aga kui ma kusagil kõrgel olen ja alla vaatan, siis mu füsioloogia muutub: jalad lähevad nõrgaks ja kõhus hakkab natuke keerama. Eriti naljakas on asjaolu, et see väljendub ka näiteks lennukiga lennates.

Seda arvesse võttes otsustasin suvel, et üks äraütlemata hea mõte oleks 1500 m kõrgusel liikuvast lennukist üksi langevarjuga alla hüpata. Kui me Kuusiku lennuväljal lõpuks umbes kümnekesi lennuki peale jooksma hakkasime, taipasin ma, et langevarjuhüpe võib-olla polnudki kõige nutikam idee ja pigem võiks oma ajaga midagi muud teha.

 

Olin esimene hüppaja

Minu ülesanne oli lihtsalt püsti tõusta, liikuva lennuki serva peale astuda, parema käega lennuki tiivast kinni võtta ja siis käskluse peale alla hüpata. Kõigepealt tuleb õhus vaadata, kas langevari on ilusti avanenud. Kui ei ole, siis on vaja sellega tegeleda. Äärmuslikumal juhul tuleb põhivari pea kohalt vabaks lasta ja kohe varuvari avada, et vabalangemine liiga pikk ei oleks.

Kaugusesse vaadates oli päris ilus. Alla vaadates ilus ei olnud, küll aga oli kõhe. Kokkuvõttes jäin kogemusega väga rahule, kuigi olin eeldanud, et see on palju suurem eneseületamine. Ühekordne hüppamine kõrgusekartust mult ära ei võtnud, kuid ikkagi oli tegemist hindamatu elamusega.

 

 

Mis järgmiseks?

Paari kuu eest läks ühe kolleegiga jutt sinna, et Urmas Sõõrumaa oli veetnud mõni aasta tagasi Tais kolm nädalat pimedas toas. Juba tookord tema intervjuud nähes oli tundunud see päris lahe väljakutse, mida võiks ka ise proovida. Mulle jättis Tai eelmisel aastal väga sümpaatse mulje, nii et sinna minemise vastu poleks mul midagi. Kolleeg teadis aga rääkida, et ka Eestis saab taolist asja teha ja et võib ka lihtsalt mõneks päevaks minna. Tõtt-öelda tunduski see kolm nädalat natuke ekstreemne.

Mõistsin üsna kiirelt, et see on ilmselt kõige jaburam idee, mida olen kunagi kaalunud. Aga mis siis! Selleks et kiiremini edasi areneda, tulebki ebamugavaid asju teha. Enamik inimesi pole elu sees valmis sellist asja tegema. Mõtlesin, et kui Eesti üks edukaim ettevõtja Urmas Sõõrumaa pimeda ruumi rituaali läbis, siis tuleb mul ka minna. Tais ja Eestis toimuvate rituaalide vahel on siiski erinevus sees, aga üldpilt on väga sarnane.

 

Mis asi on pimeda ruumi rituaal?

Eestis toimuv pimeda ruumi rituaal kujutab endast seda, et inimene läheb ettenähtud ajaks ruumi, kus on täiesti kottpime. Vahel harva käiakse ka kahekesi, aga siis omavahel ei räägita. Lisaks pimedusele on seal ülioluline ka vaikus.

Enne minekut annad ära enda telefoni ja käekella. Kaasa võtad ainult vajalikud asjad, mille hulka ei kuulu ka süle- ega tahvelarvuti.

Pimedas oleku ajal pole lihtsalt võimalik enda lõunasöögist Instagrami uut pilti panna. Sa ei saa ka Twitteris säutsuda, kui hukas Eesti poliitika on. Kaasa võetakse toit, magamisasjad, hambahari ja kaustik.

Ühtegi asja, mis valgust levitab, sinna kaasa ei võeta. Sõbrad küsisid, et kes see kontrollib, kas mul sülearvuti kaasas on. Ega seda ei kontrollitagi, samas keegi ei lähe sinna vastutahtmist. Mu vanaisa arvas, et kui mind pimedalt tänavalt auto pagasnikusse surutakse ja siis nädalaks kuhugi linnast eemale pimedasse ruumi viia tahetakse, siis sellest ma nii elevil ei oleks. Olen temaga selles asjas nõus.

Minu pimeda ruumi rituaal toimus Leesoja talu juures, mis asub Pärnumaal. Leesoja talus elavad väga sümpaatsed inimesed Thule Lee ja Erik Grünberg. Ma otsustasin, et kolm nädalat pole siiski esialgu parim plaan: registreerisin ennast üheks nädalaks. Järjekord sinna on võrdlemisi pikk. Mul veel vedas: ootasin ainult kaks kuud.

 

Milline see pime ruum välja näeb?

Kohapeal on olemas veekeedukann, voodi, kuivkäimla, laud, tool ja muu taoline. Üleni pesta seal ennast vahepeal ei saa, aga kui nädal läbi on, siis saab sauna. Valida võib Metsa ja Mäe pimeda ruumi vahel. Metsa oma tundus hubasem, mina valisin selle.

Metsa pime ruum (Leesoja talu)

Metsa pime ruum (Leesoja talu)

 

Mäe pime ruum (Leesoja talu)

Mäe pime ruum (Leesoja talu)

 

YouTube’is on video, kuidas Radari reporter Robert Kõrvits sama eksperimendi läbi tegi. Ta ütleb seal, et oli pool aastat enne julgust kogunud. Ka enne rituaaliga alustamist antud intervjuus on ta veidi ärevil.

Leesoja perenaine näitas mulle, kuhu tulla, kui mingi hädaolukord tekib. Kui seal pimedas hakkama ei saa, siis voodi kohal on taskulamp ja selle nn koopa välisuks on küll riivis, aga riiv asub seespool, nii et sealt võib iseseisvalt välja tulla.

 

Millised hirmud mul tekkisid?

Kõige enam hirmutas mind enne registreerimist asjaolu, et ma ei teadnud, kes see Thule Lee on. Ma ei teadnud, kas ta on pädev inimene, et tema juurde teise Eesti otsa metsa nädalaks ajaks luku taha minna. Võib öelda, et ameti poolest on ta nõid. Ta aitab inimesi sensitiivsete võimete abil.

Väiksena näiteks kartsin ma nii nõida kui ka pimedat. Ma ei tea, kui pikalt oleks pidanud väiksele Markenile seletama, et umbes 20 aasta pärast läheb ta vabatahtlikult nõia juurde nädalaks ajaks pimedasse koopasse. Suure tõenäosusega ei oleks ta seda niikuinii uskunud.

Tagantjärele tarkusena võin öelda, et Thulest paremat korraldajat sellisele ettevõtmisele ei oskaks tahtagi. Jäin temaga väga rahule, ta on äärmiselt sõbralik ja meeldiv inimene.

Thule Lee

Thule Lee

 

Väljakutse algus

Pimedas ruumis olin ma nädal aega ehk 19.–25. novembrini. Kohale sõitsin 18. novembri õhtul, vihma sadas ja teed väga näha polnud. Olime Sellitiga eelmisel õhtul tähistanud meestepäeva, kergelt lõbus oli veel olla.

Kohapeal tervitas mind Thule koos oma kahe ägeda koeraga. Üks neist meenutas mu esimest koera Chappyt. Uurisin, kas võin looma pimedasse tuppa nädalaks kaasa võtta, aga seda ei lubatud. Polnud midagi teha, tuli üksi minna.

Enne eksperimendi algust soovitas Thule, kuhu asjad paigutada ja millele pimeduses keskenduda. Üks olulisim põhimõte oli see, et ma midagi endale peale ei sunniks. Teha tuli ainult neid asju, mida ma parajasti tahtsin. Enamasti tähendas see, et ma pikutasin, istusin või sõin. Liigutusi soovitas Thule teha nii aeglaselt kui võimalik ja kõndides tuli käsi ees hoida, et ma ennast ära ei lööks.

Leppisime kokku, et kui nädal on läbi, siis helistab ta kellukest ja ütleb: „Thule tuleb.“ Selle peale tuli mul kiirelt välja liikuda. Vahetult enne äraminekut mainis ta, et kui kuulen kedagi minu nime hüüdmas, aga kellukest kuulda pole, siis ei tohi ma välja minna: sellisel juhul ma lihtsalt kujutan endale hääli ette. Ta ütles, et ühtegi välist häält tuppa ei kosta ja keegi mind sinna segama ei tule.

Selleks hetkeks olin aru saanud, et mingit tavalist nädalat sealt ei ole oodata.

 

Esimene päev

Alguses küünal põles, otsustasin esimese söömise küünlavalgel teha ja siis küünla ära kustutada. Olin võtnud kaasa vinnutatud liha, valgubatoone, puuvilju ja kiirsuppe. Tagantjärele tarkusena oleksin võinud esimesteks päevadeks midagi muud kaasa teha. Praegu on seis selline, et lähiajal ma kiirsuppi väga näha ei taha. Öeldakse, et pimedas söömisharjumused muutuvad. Muidu olen ma võrdlemisi suure isuga, seal mul isu väga ei olnud.

Esimestel päevadel ma lihtsalt magasin ja vahepeal sõin. Tuba oli mõnusalt jahe ja pime, alguses oli uni väga hea.

Ega seda ei olnud võimalik kindlaks teha, mitmes päev parajasti käsil on. Ainuke meetod, mille peale tulin, oli habeme pikkuse mõõtmine. Aga kuna mul oli habe juba paar päeva ajamata, siis see eriti täpselt aega ei öelnud.

Enne minekut arvasin ma, et pimedas vett valada pole kuigi lihtne. Aga ma harjusin sellega kiirelt ära: ajasin vett maha vaid korra. Ja ka pea lõin ma nädala jooksul ära ühel korral. Usun, et selle statistikaga võib rahule jääda.

 

Teine päev

Sinna tuppa ei kostnud mitte ühtegi häält. Oli nii vaikne, et kõrvus lihtsalt vilises.

Mingil hetkel tekkis mul isu mandariinide järele. Olin täiesti kindel, et mul on neid umbes 20 tükki kaasas. Tegin toale mitu tiiru peale ja seal reaalselt ei olnud neid. Mul oli muud toitu ka, aga tol hetkel ma lihtsalt väga tahtsin mandariine.

Magasin vahepeal ja proovisin uuesti, aga ikka ei leidnud oma mandariine. Korraks mõtlesin, et ma olen nagu see Margus sealt filmist „Mandariinid“, kes keset sõda ainult oma mandariinide peale mõtleb. Arvasin siis, et ilmselt jätsin need koju, sest sussid ja nõud olin ma juba niikuinii koju jätnud. Õnneks olid seal vähemalt nõud kohapeal olemas.

 

Kolmas päev

Koopas oli väga palju aega eri asju läbi mõelda. Kuna aasta saab kohe läbi, oli paras aeg väike kokkuvõte teha ja vaadata, kui hästi on mul eesmärkide täitmine õnnestunud. See nädal oli parim aeg ka enda järgmise aasta eesmärkide läbimõtlemiseks ja kirjapanemiseks.

Proovisin võimalikult palju mõtteid üles kirjutada. Kuna seal midagi näha ei olnud, tuli olukorrale läheneda loovalt. Jätsin lausete vahele väga suured tühjad read: kui olin mingi lause lõpetanud, panin pastaka järgmise rea peale, et teaksin, kust jätkata. Kui olin mingi lehekülje täis kirjutanud, tõmbasin lehe servast väikse tüki ära, et teaksin, millistele lehtedele ma juba kirjutanud olen.

Kirjutamisel oli veel see jama, et seal poleks näha olnud, kui pastakas tühjaks saab. Seda kontrollisin ma nii, et tõmbasin pastakaga käe peale väikse triibu ja lõhna järgi otsustasin, kas sealt veel tinti tuleb või mitte.

Ühel hetkel leidsin juhuslikult oma mandariinid üles, siis oli päris hea meel. Toidu maitse ja lõhn on pimedas veel paremad kui muidu. Mõne toidu mälumine tegi üllatavalt palju lärmi, mandariinid ei teinud.

Mulle meenus seal olles hulganisti lahedaid mälestusi kooliajast ja lasteaiast, millele ma muidu mitte kunagi ei mõtle. Mälestused olid väga detailsed.

 

Neljas päev

Kõige huvitavam osa algas siis, kui olin pimedas juba mõnda aega olnud. Kui alguses oli kõik võrdlemisi musta värvi, siis iga päevaga muutus tuba värvilisemaks.

Inimene hakkab endale sellises keskkonnas alateadlikult värve ja mustreid ette kujutama. Radari reporter olevat seal näinud ansambli Beatles seni avaldamata loo muusikavideot. Mina midagi nii konkreetset ei näinud, pigem olid seal lihtsalt liikuvad mustrid ja maastikud, mis tekkisid ainult siis, kui ma väga rahulikult ühe koha peal olin ning väga vaikselt hingasin.

Olen pimedas istumise kohta nüüd tagantjärele natuke lugenud ja teada saanud, et enamik inimesi hakkab pimedust samamoodi tajuma. Mingil hetkel tundus, et mul on silmad lihtsalt pimedaga niivõrd ära harjunud, et ma näen voodi, seinte ja muude esemete piirjooni. Hakkasin kiiremini liikuma ja käsi ma enam kõndides ette ei pannud. Umbes sellel hetkel ma oma pea ära lõingi.

Reaalsus on see, et näha pole pimeduses mitte midagi ja silmad seal ajapikku nägema ka ei hakka. Inimese aju kujutab seda lihtsalt ette. Ütleme nii, et mu aju oleks toa piirjooni saanud täpsemalt ette kujutada. Sellisel juhul oleksin ühe muhu kokku hoidnud.

Thule ütles, et see, kuidas keegi pimedust tajub, on väga erinev. Visuaalne inimene näeb seal värve, auditiivne kuuleb hääli ja kinesteetiline võib tunda, nagu oleks temaga samas ruumis veel keegi. Mul on väga hea meel, et mulle kordagi ei tundunud, nagu oleks seal pimedas ruumis keegi veel. Samuti on mul hea meel, et keegi mind sinna salaukse kaudu ehmatama ei tulnud.

 

Viies päev

Oli umbes viies päev, kui ma üles ärkasin ja mulle tundus, et kogu põrand on punast värvi. Ka seinad polnud enam kaugeltki mustad. Sellel hetkel ma enda mõtetega enam ei tegelenud, seda saab kodus ka teha. Palju huvitavam oli lihtsalt istuda ja vaadata, sest sellist asja mujal ei näe.

Nägin juba mitmendat päeva mingit täiskuud või lambipirni meenutavat valguskeha, mis tuba valgustas. Thule ei osanud seda täpselt seletada, aga ühest blogist lugesin samasuguse kogemuse kohta. Mingitel päevadel oli nii, et kui ma ringi liikusin, läks tuba mitmeks tunniks täiesti pimedaks. Sellel päeval absoluutselt nii ei olnud.

Kui (minu arvates) õhtu hakkas kätte jõudma, siis kuulsin, et keegi laulab. Alguses ei pööranud ma sellele väga tähelepanu, aga laulmine läks aina valjemaks. Päris hirmus hakkas: mõtlesin, et nüüd on mul katus täiesti ära sõitnud. Terve tuba oli juba niigi värviline ja lainetas. Nüüd veel hakkasin endale hääli ka ette kujutama. Mulle meenus, mida Thule oli öelnud: „Kui keegi sind kutsub, siis ära mine. Oota, kuni sa kuuled kellukest.“ Tõmbasin endale teki peale ja muutusin juba päris tõsiseks, kuna laulmine ei lõppenud.

via GIPHY

Varsti kõlas ka kelluke. Olin segaduses, aga läksin lõpuks ukse peale. Nädal oligi märkamatult läbi saanud. Robert Kõrvits ütles, et talle tundus pimeduses veedetud nädal nagu kuu aega, mulle tundus see nagu viis päeva.

 

Tagasi valguse kätte

Tulin koopauksest välja ja nägin esimese asjana, et kogu maa on valge. Kuna pool minutit tagasi tundus terve põrand punast värvi olevat, uskusin ma, et ilmselt kujutan seda endale ette. Tegelikkuses oli maha sadanud esimene lumi. Kell oli 10 õhtul, aga õues oli väga valge.

Tegin paar sammu, tasakaal oli täiesti korras. Isegi Thulele tuli see üllatusena, et ma omal jalal kõndisin: tavaliselt vajab inimene sellises keskkonna muutuses natuke aega, et tasakaal tagasi saada.

Kõndisin puude varjust välja ja tõstsin pilgu taevasse. Sealt vaatas mulle vastu ebareaalselt suur ja ilus täiskuu. Ma polnud nädal aega mitte midagi näinud ja nüüd nägin ma täiskuud. Päris raske oli selle pealt pilku lahti saada. Ma lihtsalt seisin ja vahtisin.

Leesoja perenaine oli minu jaoks sauna kütte pannud ja mulle süüa teinud. Uskumatult meeldiv oli ennast pärast nädalat aega korralikult puhtaks pesta.

Pärast sauna läksin uuesti õue ja vaatasin suu ammuli veel tund või kaks seda täiskuud. Ilmselt ei näe ma nii ilusat kuud enam mitte kunagi.

Kuna pimedusest väljumise õhtul pole inimene sellises konditsioonis, et võiks autot juhtida, jäin ööseks Leesojale. Hommikul pakuti mulle süüa ning saime veel Thule ja Erikuga juttu rääkida.

 

Miks minna pimedasse ruumi?

Tegemist on ikkagi väljakutsega, mille eesmärk on mugavustsooni laiendada. See pole kaugeltki lihtsam kui tavapärane nädal, küll aga on tavapärane nädal tänu seal käimisele tulevikus lihtsam. Inimene saab ennast seal keerulistes tingimustes proovile panna.

Pimedas on väga palju aega asju läbi mõelda. Muidu on nii, et pidevalt on kuhugi kiire. Kui aeg-ajalt juhtubki vaba moment olema, siis tahaks lihtsalt puhata. Samas on ülioluline vahepeal läbi mõelda, mida muuta ja paremini teha, et olla tulemuslikum.

Ma tundsin, et olin viimasel ajal natuke fookusest väljas ja väsinud. Ajastasin pimedasse mineku nädalasse, mis vahetult järgnes kiiremale perioodile. Leesojal on enda väljapuhkamiseks ideaalne keskkond, sest seal ei ole mitte ühtegi kohustust. Tegelikult oleksin võinud veel mõne nädala varem minna, aga siis oli keeruline broneeringut saada.

Kui eesmärgid on kõrged, siis on väga kerge nendesse kinni jääda ja n-ö väiksed asjad ära unustada. Vahepeal on vaja aeg maha võtta. Maailmas on umbes 40 miljonit pimedat inimest, aga kui tihti me nägijana nägemise eest tänulikkust tunneme? Kui tihti mõtleme sellele, et meil on ikka väga vedanud, kuna saame iga päev süüa ja puhast vett juua? Pimedus aitab nii sealoleku ajal kui ka pärast seda väikestest asjadest rõõmu tunda.

Väga paljudele meist meeldib reisida ja uusi asju proovida, sest siis on elu vaheldusrikas. Kuid mitte ühelgi reisil pole võimalik saada pimedas olemisele ligilähedastki kogemust. Pimeda ruumi rituaal oli väga lahe ja ma kindlasti soovitan seda ka kõigil teistel proovida!

 

NB! Selliti müügitiim koondab endas noori ja ambitsioonikaid inimesi. Usume, et edu algab seal, kus lõppeb mugavustsoon. Seetõttu otsime pidevalt tegevusi, mis meid proovile paneks, arendaks ja õpetaks. Kui otsid suurepärast keskkonda, kus treenida ja teenida, siis tutvu võimalustega lähemalt meie tööpakkumiste lehel.

Selliti müügikoolitused on samuti hea võimalus enda ja oma müügitiimi arendamiseks. Teeme pidevalt uusi eksperimente ja üritame üles leida tõhusamaid taktikaid, mille abil oma produktiivsust ja veenmisjõudu suurendada. Arendame seejuures ka tehisintellektile ja masinõppele tuginevat müügivestluste analüüsimise tarkvara SalesMath, mille avalikustamine toimub 2019. aasta jaanuaris.

Koolitused kogu tiimile: Müük Motivatsioon Klienditeenindus Ajajuhtimine

UURI LÄHEMALT

Marken Karindi

Selliti müügipartner