Paljud seavad endale regulaarselt eesmärke. Regulaarsus on muidugi suhteline mõiste, kuid usun, et kord aastas teevad seda mingil kujul peaaegu kõik. Mõni neist eesmärkidest täitub, mõni luhtub ja enamik lihtsalt ununeb juba mõne kuuga.
Enda karjäärivalikute tõttu olen pidanud eesmärkide seadmisesse keskmisest rohkem süvenema ja eri tehnikaid nii enda kui ka oma müügitiimi peal katsetama. Seejuures on minu kogemus sama nagu paljudel teistel: isegi kui eesmärk on olnud konkreetne, mõõdetav ja tähtajaga piiritletud, ei ole sellest tulenev efekt olnud märkimisväärne. Seatud eesmärgid on jäänud soovunelma tasandile, kuuludes pigem kategooriasse „võiks olla“, mitte „peab olema“. Seetõttu ei ole seatud eesmärgid kuigi sageli tekitanud pikaajalist tuhinat või produktiivsuse kasvu.
Need eesmärgi seadmise tehnikad ei ole halvad. Pigem on nad teatud tingimustes väga head ja seetõttu kasutan neid endiselt. Küll aga olen aru saanud, et ma pean protsessi lisama veel paar lüli. Nimelt on mulle alati olnud suur väljakutse leida võimalikult täpne vastus küsimusele „Mida ja miks ma tegelikult kogeda ning saavutada tahan?“.
Sa kas otsustad ise või lased teistel dikteerida
Inimeste eelistused on väga erinevad. Mõnele näiteks maitseb pitsa, kuid kindlasti on ka neid, kes seda vihkavad. Ilma proovimata on väga raske teada, et mis just sulle võib meeldida. Seega tasub olla uutele kogemustele avatud.
Samas on igaühel terve hulk kogemusi, mille põhjal ta võiks mingeid järeldusi ja ka prognoose teha. Seetõttu hakkasin 2014. aastal teadlikult jälgima neid hetki, mil tunnen ennast väga hästi. Kui olin õnnelik, tänulik või vaimustuses ja tundsin, et elu on ilus, siis defineerisin selle olukorra tipphetkena ning kandsin vastavasse tabelisse.
Algul tegin seda tagasiulatuvalt aasta lõpus: võtsin ette oma märkmed ja pildialbumid (telefon, Instagram jms) ning hakkasin meenutama, et mis üldse aasta jooksul juhtus. Järgmistel aastatel olin juba targem ja märkisin tipphetked kohe peale nende toimumist üles. See võimaldas mul paremini märgata ja taaselustada neid hetki, mis olid minus tekitanud suurepärase tunde, kuid mida kõrvalseisja poleks ehk suursündmusena defineerinud. Üritasin olla enda vastu aus: vahel tekitas näiteks värskes õhus sportimine minus ülitugevaid positiivseid emotsioone, vahel aga jätsid tipphotellid ja -restoranid mind täiesti külmaks (kuigi paljud parimad hetked pärinesid ka restoranidest ja hotellidest, olles üldjuhul seotud omakorda reisimisega).
Ma ei mõelnud alguses ega mõtle siiani seda tabelit täites sellele, et mis oleks kõrvalseisja silmis muljet avaldav hetk. Minu harjutuse mõte on isoleerida enda tunded ühiskondlikust survest ja saada aru, mis mulle tegelikult meeldib.
Tänu tipphetkede fikseerimisele olen nüüdseks aru saanud, kui sündmusterohke ja tore iga aasta on. Näiteks 2014. aastal sain kirja 56 tipphetke. Äärmiselt meeldiv oli neid hetki uuesti läbi elada! Ainuüksi nende momentide taaselustamine on piisav põhjus, miks seda harjutust teha. Kuid protsess ei pea veel sellega lõppema …
Mis teeb hetkest tipphetke?
Kui olin nimekirja kokku pannud, siis hakkasin seda analüüsima.
- Mis on need olukorrad, mis on mulle pakkunud positiivset emotsiooni?
- Kellega koos olen neid olukordi läbi elanud?
- Kus (millises riigis) ja millistel kuudel on need tipphetked toimunud?
- Millised tegevused on mind ühe või teise olukorrani viinud ehk millele tipphetked toetuvad?
Nendele küsimustele vastates sain väga hea sisendi järgmise aasta planeerimiseks. Mõistsin näiteks seda, et suur osa tipphetkedest on seotud reisimisega. Seega võtsin eesmärgiks kasvatada välismaal veedetud päevade arvu poole võrra.
Väga paljud tipphetked olid olnud nii toredad just tänu headele kaaslastele. Seega seadsin eesmärgiks veeta nende inimestega varasemast veelgi rohkem aega. Ühtlasi mõistsin senisest paremini suhete väärtust: olen aastaid olnud pigem selline üksik hunt, kaaslastega veedetava aja suurendamine on mulle kindlasti midagi uut.
Jälgisin hoolikalt ka seda, millised tegevused on mind nende saavutusteni viinud. Näiteks kui tipphetk oligi seotud mingi hea hotelliga, siis andsin endale aru, et ilma tööalase produktiivsuseta ja sagedase mugavustsoonist väljumiseta ei saaks ma tulevikus neid tipphetki endale nii suure tõenäosusega ei ajaliselt ega rahaliselt lubada.
Lisaks mõistsin, et enamiku tegevuste aluseks on tugev tervis. Seetõttu on tervis muutunud iga aastaga mulle üha tähtsamaks.
Öeldakse, et kui tahad magusaid vilju, siis pead eelkõige keskenduma juurtele. Seega sai eesmärkide seadmisel üheks sisendiks teadlik eneseareng: ma keskendun küsimusele „Mida tahan saada?“, mis omakorda tugineb küsimusele „Kelleks pean saama ja milliseid oskuseid pean endas arendama?“. Seega on paljud minu eesmärgid seotud enesearenguga, näiteks „Loe X arv raamatuid Y teema kohta“ jne.
Mitte eesmärgi seadmine, vaid elu disainimine
Kui tead, millised olukorrad sinus väga head tunnet tekitavad, siis mõtled sellele, et kuidas neid asju veelgi rohkem kogeda. Sealt edasi tulevadki minu puhul juba kõikvõimalikud eesmärgi seadmise tehnikad (S.M.A.R.T. jms). Kui tead, mis on see tipphetk ja sellega kaasnev tunne, siis leiad palju lihtsamalt ka võimaluse, kuidas oma eesmärki saavutada.
See muidugi ei tähenda, et ma nüüd teengi iga aasta ainult samu asju. Selle asemel otsin mustreid ja sean hüpoteese selle kohta, et kui mulle meeldib tulemus A, siis millised tulemused võiksid mulle veel meeldida. Näiteks kui mulle meeldis tunne, mida ma inimese A aitamisest sain, siis üritan leida (sarnase profiiliga) inimese, keda võiksin samuti aidata.
Kui 2014. aastal sain kirja 56 tipphetke, siis 2015. aastal oli see arv juba 89 ja 2016. aastal 210 (see rekord püsib siiani – ilmselt seetõttu, et reisisin tol aastal rohkem kui tavaliselt). Niisugune kasv on tulenenud kindlasti just teadlikust elu disainimisest, kuid samas ka õnnehetkede metoodilisest teadvustamisest.
