Lugesin paar kuud tagasi Tim Ferrissi raamatut „Tools of Titans“, mis tutvustab mitme valdkonna tipptegijate nippe, soovitusi, mõttelaadi, harjumusi jpm. Tim on taskuhäälingu vormis intervjueerinud väga huvitavaid inimesi, alustades Arnold Schwarzeneggerist ja Jamie Foxxist ning lõpetades Tony Robbinsi ja Seth Godiniga. Kuigi raamat on 736 lehekülge pikk, on ta üllatavalt sisutihe ja praktiline.
Tim on väga hea intervjueerija. Üks tema lemmikküsimustest kõlab nii: „Mis on halb nõuanne, mida kuuled tihti jagatavat?“ Mitu vastajat peavad halvaks soovitust leida oma kirg.
See vastus pälvis mu tähelepanu, sest Tim on minu arvates eneseabi ja -arengu valdkonnas üks kõige siiram mees. Tema intervjueeritavad on samuti väga suure kaliibriga tegijad, kes ei ole oma jutus populistlikud või võltsid. Olin juba varem kireotsingute olulisuse suhtes skeptiliseks muutunud, kuid „Tools of Titans“ andis mulle tõuke, et seda teemat lähemalt uurida. Selgitamaks välja, kas nõuanne „Leia oma kirg“ on hea või halb, esitasin endale alljärgnevad küsimused.
Kui see nõuanne ei ole hea, siis miks seda nii sageli jagatakse?
Primitiivsus ja lühidus on asjad, mis selle lööklause atraktiivseks teevad. Vihjatakse sellele, et kui leiad ala, milles sa hea oled ja mis sulle meeldib, siis on kogu ülejäänud (töö)elu fantastiline ning töötamine vaevatu ja sundimatu.
Inimestele meeldivad lihtsad lahendused. Vastasel juhul ei oleks turgu sellistele asjadele nagu dieedipillid, kõhnumisvööd ja ratsa-rikkaks-(püramiid)skeemid.
Mõte sellest, et sa ei pea ennast motiveerima, sest töö ise on niivõrd inspireeriv ja lausa tõmbab sind varahommikul voodist välja, mõjub väga ahvatlevalt. Inimesed on alati otsinud viise, kuidas ilma higistamata tippu jõuda. Olgu selleks tipuks siis lame kõht (ilma teleka eest lahkumata) või karjääriedu ja finantsvabadus.
Ma arvan, et inimesed peaksid karjäärivalikul oma tugevusi, nõrkusi ja huvisid arvesse võtma. Küsimus seisneb aga selles, kas elu muutvad otsused, sh karjäärivalik, tohiks tugineda ühele lööklausele. Eriti kui seda lauset on enamikul raske üheselt mõista, mistõttu valitseb väga suur oht tõlgendada üleskutset viisil, mis inimese edu ja õnnelikkust tegelikult pärsib.
Kas rohi on teisel pool aeda rohelisem?
Google Ngrami otsimootorist võib näha, et viimaste kümnendite jooksul on termini „follow your passion“ („leia oma kirg“) esinemine raamatutes hüppeliselt kasvanud. Kuigi eneseteadlikkuse väärtustamine peaks viima selleni, et inimesed on õnnelikumad ja edukamad, on reaalsus vastupidine.
Professor Cal Newport on viimaste aastakümnete jooksul analüüsinud, kui rahul on USA noored oma tööga, ja avastanud huvitava suundumuse. Näiteks 1987. aastal oli kõigist ameeriklastest oma tööga rahul 61%. Sealt alates on rahulolu üha vähenenud, 2011. aastal oli see näiteks juba 45%. Seejuures väitis kuni 25-aastastest töötajatest 64%, et nad ei ole oma tööga rahul. See oli tolleks hetkeks ajaloo kõige kehvem näitaja.
Kuigi tööalast rahulolematust võivad põhjustada mitmed tegurid, on üks olulisim mõjur see, et üha vähem inimesi peab oma tööd huvitavaks. Cal Newport viitab sellele kui kirelõksule: mida rohkem otsid tööd, mida saaks armastada, seda õnnetum oled sa selle üle, et ei naudi igat hetke oma praegusest tööst.
Kirelõksule annavad kõvasti hoogu sotsiaalmeediakanalid, mis enamasti kannavad edasi üsna pealiskaudset vaadet inimeste elusse. Sageli on see vaade töödeldud korraliku edufiltriga. Suhete kontekstis teab ilmselt enamik meist olukordi, kus sotsiaalmeedias jäetakse mulje idüllilisest suhtest (#bestboyfriendever, #blessed, #lucky). Tegelikkuses on aga romantilise komöödia asemel tegemist igava D-kategooria draamaga, kus kõik osalised üksteist kordamööda petavad.
Paljud noored ei ole oma tööga (või eluga üleüldiselt) rahul, sest nende perspektiiv on kalibreeritud valede mõõdikute järgi. Võrdlusaluseks on võõraste inimeste Instagrami lühikaadrid, mis võivad olla hoolikalt valitud, lavastatud või tundmatuseni töödeldud. Pole ime, et rohi tundub teisel pool aeda rohelisem, kui seda väetatakse pullis***ga.
Sa vaatad seda lavastatud idülli ja mõtled oma elule, kus võib-olla alati ei suju kõik ideaalselt või kus tulemused ei tule lihtsalt. Võõraste näiliste võitude kõrval tundub sinu teekond kaotusena ja sul tekib kahtlus, kas oled ikka üldse õigel teel. Kahtluse tagajärjeks on stress ja vähene pühendumine. See omakorda ainult süvendab probleemi. Seega kitsendad oma valikuid liiga vara ja liiga palju või hüppad ühelt töökohalt teisele.
Kas Steve Jobs tegi inimestele oma Stanfordi kõnega karuteene?
Kui räägitakse oma kire leidmisest, siis viidatakse sageli Steve Jobsi küllaltki kuulsale kõnele, mille ta pidas 2005. aastal Stanfordi ülikooli lõpetajatele. Seda kõnet on YouTube’is vaadatud üle 30 miljoni korra ja kõne kuulsaimad tsitaadid on jõudnud kindlasti veel suurema inimhulgani.
Jobsi kõne üks kõige tuntum lause on järgmine: „Ainus viis teha head tööd, on armastada seda, mida sa teed, ning kui sa pole niisugust tööd leidnud, siis jätka otsimist ja ära lepi (vähemaga).“
Steve Jobs tõesti ütles seda ja ta oli oma töös väga edukas. Ta suri 2011. aastal ning selleks hetkeks oli tema vara netoväärtus 10,2 miljardit USA dollarit. Jobs oli selline inimene, kelle saavutustest räägitakse ilmselt veel ka saja aasta pärast.
Mul pole tema saavutustele midagi vastu panna, aga julgen öelda, et ta tegi selle kõnega paljudele karuteene. Jättes defineerimata sellised mõisted nagu „kirg“ ja „armastus“, muutis ta oma soovituse mitmel moel tõlgendatavaks.
Enamik inimesi arvab, et armastuse või kire vastandiks on vihkamine ning et need kaks justkui välistavad üksteist. Nii tekib mulje, et õiget karjäärirada ümbritsevad iga päev lilled, linnulaul ja mõnus päikesepaiste. Kas tegelikult ikka on nii?
Kui vaadata Steve Jobsi sõnade asemel tema tegusid ja eri olukordades väljendunud suhtumist, siis oli tema karjäär küllaltki dramaatiline. Kui ta ise oleks kuulanud Steve Jobsi Stanfordi kõnes antud nõu, siis kas ta oleks olnud see mees, kes muutis maailma? Kui minna Jobsi biograafias piisavalt kaugele, siis avastame, et tema tõeline kirg oli idamaade müstitsism ja et Apple Computer oli alguses midagi, millega lihtsalt kiiresti raha teenida.
Armastuse ja kire eelduseks ei ole see, et inimesel, olukorral või töökohal puuduvad miinused. Kõigel on üldjuhul oma plussid ja miinused, eelkõige olenevad need vaatleja suhtumisest. Ühel hetkel võib pluss tunduda miinusena ja vastupidi. Inimesed, eelistused ja olukorrad muutuvad ning sellega seoses muutuvad ka perspektiiv ja kontekst.
Näiteks meenub mulle Muhammad Ali lause „Ma vihkasin treenimist iga päev, aga ma ütlesin endale, et kannata praegu ja ela ülejäänud elu tšempionina“. Kas Muhammad Ali oli edukas? Öeldakse, et ta oli läbi aegade parim poksija. Kas ta armastas oma ala ja oli selle suhtes kirglik? Jah, suure tõenäosusega küll. Kas ta nautis igat hetke oma karjäärist ja sai teha ainult neid asju, mida ta parajasti teha tahtis? Ei, kindlasti mitte!
Kas kõigil on üldse mingi kirg?
Soovitus „Leia oma kirg“ viitab sellele, justkui oleks igal inimesel mingi kirg, mis on tema sisse peidetud ning ainult ootab avastamist ja valla päästmist.
Kui küsida inimestelt, et mis on nende kirg, siis nimetatakse üldjuhul selliseid asju nagu tantsimine, muusika, lugemine, toidu valmistamine, reisimine jne. Meil võivad olla hobid ja lemmikud, kuid see, mis hobina ja väikses koguses meeldib, võib elukutsena pakkuda hoopis teistsugust kogemust.
Näiteks paljud ütlevad, et neile maitseb jäätis. Samas kujuta nüüd ette, et sa peaksid töötama jäätisevabrikus kvaliteedikontrollina ja sinu töö oleks süüa iga päev kümme liitrit jäätist. Kas neljandal sellisel päeval armastaksid jäätist endiselt sama palju?
Ka mulle maitseb jäätis väga, aga peale mandlioperatsiooni (kui jäätis oli veel paranemata kurguhaava tõttu minu põhitoit) läks ainult paar päeva, kuni mul temast täielikult isu täis sai. Ilmselt on enamikul mandlioperatsioonist taastunuil samasugune kogemus.
Suurel osal inimestest pole sissekodeeritud kirgi. Uuringud viitavad sellele, et inimeste rahulolu tööga oleneb paljudest faktoritest, mitte ei taandu ainult töö sisule ja selle meeldivusele. Kõik sõltub lõppude lõpuks kontekstist.
Paljud inimesed ütlevad, et nad on kirglikud kunsti, spordi vms tegevuse suhtes. Samas on väga suur vahe, kas sa käid lihtsalt pühapäeviti (siis, kui ise tahad) sõpradega hobi korras jalgpalli mängimas või tegeled spordiga professionaalselt. Elukutselise sportlase elu tundub olevat õnnistus, sest tal on justkui hobi ja elukutse ühendatud. Tegelikkuses on ka profisportlasel päevi, kus ta pigem sööks peol rämpstoitu, mitte ei treeniks läbi valu neid samu rutiinseid liigutusi, mida ta ilmselt juba viisteist aastat on harjutanud.
Ühesõnaga on siin tugev mõttekoht. Kas tegevus, mis on väikeses koguses meeldiv, säilitab oma võlu ka siis, kui see hõlmab suure osa sinu päevast? Öeldakse, et mürgi määrab kogus.
Kas iva seisneb kire avastamises või kire õhutamises?
Minagi olen jaganud sotsiaalmeedias tsitaate stiilis „Leia töö, mida armastad, ja sa ei tööta enam elu lõpuni ühtegi päeva“. Nüüd, toetudes isiklikule kogemusele müügiinimese, -juhi ja -treenerina, olen jõudnud seisukohale, et edu aluseks ei ole eneseleidmine, vaid eelkõige enesearendamine. Mida rohkem sa higistad treeningul, seda vähem veritsed lahingus.
Kui ma müügitööga alustasin, siis tundsin, et see ei ole minu ala. Mul ei olnud oskusi ega kedagi, kellelt neid oskusi õppida. Mu sooritused ja tulemused olid keskpärased. Kui mul oleks tol ajal olnud Steve Jobsi Stanfordi video käepärast, siis tõenäoliselt oleksingi kohe alla andnud.
Õnneks mõistsin ma müügi- ja veenmisoskuste universaalset väärtust ning tegin endaga kokkuleppe, et ma ei loobu müügitööst enne, kui ma selles mingile silmapaistvale tasemele jõuan. Hakkasin ennast väga aktiivselt arendama, et selle valdkonnaga võimalikult kiiresti hüvasti jätta. Lugesin raamatuid, analüüsisin oma müügiolukordi, käisin koolitustel, vaatasin videoid ja küsisin kolleegidelt tagasisidet. Sain aru, mida peaksin tegema ja mida vältima.
Mis oli selle kõige tulemus? Nägin, et kui mina muutusin paremaks, muutus ka kõik minu ümber paremaks. Paremad oskused viisid paremate sooritusteni. See omakorda viis paremate tulemusteni. Mida rohkem külvasin seemneid, seda rohkem noppisin vilju. Rohelisema rohu jaoks pidin seda lihtsalt ise kastma, mitte üle aia ronima.
Sain aru, et müügitöö võib olla maailma kõige raskem halvasti tasuv töö või maailma lihtsaim hästi tasuv elukutse. Peamine määrav muutuja nende kahe reaalsuse vahel oled sina ise. Mängust, mida olin kunagi vihanud, oli saanud midagi väga põnevat ja rahuldavat.
Müügitööga alustades ei olnud mul selle vastu mingit sissekodeeritud armastust. Pigem oli mul väga hägune väärarusaam sellest, mida see töö endast üldse kujutab. Ma ei teadnud isegi mängureegleid: pole ime, et ma ei suutnud võita. Ajaga õppisin selgeks reeglid ja omandasin vajalikud oskused. Tegin asju, mida teised ei olnud valmis tegema, ning seejärel sain teha asju, mida teised ei saanud teha.
Kui mingi töö on raske, siis see ei tähenda automaatselt, et see pole sinu jaoks. Pigem otsigi teadlikult neid tegevusi, mis on sulle rasked. Mida raskem on tegevus, seda vähem inimesi seda suudab või soovib tõenäoliselt teha. Kui see töö pakub kellelegi samas ka väärtust, siis on tegu väga hea kombinatsiooniga: nõudlus on suurem kui pakkumine ja seega on tööga nopitavad viljad magusamad. Edu algab seal, kus lõppeb mugavustsoon!
Kokkuvõte: ära ole kits kahe heinakuhja vahel!
Ainult kits võib surra nälga kahe heinakuhja vahel, kuna ei oska üht neist valida. Kits ei suuda mõelda pikale perspektiivile. Kui ta suudaks, siis saaks ta aru, et võib kõigepealt süüa ühest ja seejärel teisest heinakuhjast. Kõik asjad ei pea juhtuma korraga ja kohe.
Kui vaatad kitse kombel otsustusvõimetult kordamööda enda praeguse töö ja hüpoteetilise, kirge sütitava töö poole, siis võid lõpuks mõlemast ilma jääda. Olen üsna veendunud, et kiireim tee jõuda parema tööni on teha olemasolevat tööd võimalikult hästi.
- Esiteks muutub olemasolev töö oma sisu ja viljade poolest hoopis nauditavamaks.
- Teiseks avavad head sooritused sulle uksi, mille olemasolust sa ei pruugi praegu isegi teadlik olla.
Millises reas sõidavad autod kõige kiiremini ja kõige aeglasemalt? Kõige aeglasemalt liigutakse selles äärmises reas, kust toimuvad mahapöörded. Kui otsid oma karjääris pidevalt mahapööret, siis kui kiirelt sa tegelikult sõidad?
Mõni inimene kulgeb aeglaselt põhjusel, et ta keskendub sellele, mida tal pole, ja ei oska hinnata seda, mis tal on. Mõnele aga meeldibki aeglaselt sõita. Selline inimene kasutab tõelise kutsumuse ja kirge sütitava töö puudumist ettekäändena, millega oma keskpäraseid sooritusi välja vabandada. Ta ütleb, et hakkab pingutama juhul, kui tekivad head võimalused. Tegelikult tekivad head võimalused, tingimused ja tulemused alles siis, kui sa pingutad.
Seega ära ole kits kahe heinakuhja vahel. Ära jää kirelõksu. Ära tunne ennast halvasti, kui sa igat sekundit oma tööst ei naudi. Ära usu illusiooni, et tee tippu on kerge. Kirg ei ole sageli pühendumise eeldus, vaid tulemus. Pigem tervita raskusi, sest kui teed täna asju, mida teised ei ole valmis tegema, siis saad homme teha neid asju, mida teised ei saa teha.
