Kas oled kuulnud, kuidas kirpusid treenitakse?
Oletame, et püüad kinni mõne kirbu ja paned nad klaaspurki.
> Mis juhtub, kui jätad purgi kaaneta seisma? Tõenäoliselt hüppavad kirbud sellest välja.
> Mis aga juhtub siis, kui panna purgile kaas peale? Kirbud hüppavad vastu kaant. Nad saavad haiget ja üritavad võib-olla paar korda uuesti. Seejärel nad loobuvad. Kui nad hüppavadki, siis mitte enam vastu kaant, vaid üksnes kaaneni.> Mis aga juhtub siis, kui võtad purgilt hiljem kaane ära? Kirbud ei suuda enam purgist välja hüpata, sest nad seostavad kõrgele hüppamist valuga.
Enamik inimesi on treenitud samamoodi nagu need kirbud, kes ei suuda purgist välja saada. Nad on tegelikult võimelised kõrgemale hüppama, kuid nad on tekitanud teiste abiga endale psühholoogilise lae, millest nad kõrgemale minna ei suuda. Ainus, mis neid takistab, on nende mõtlemine.
Mistahes märkimisväärse eesmärgi saavutamise puhul räägitakse sageli eneseületamisest. Mida eneseületamine tähendab? Minu arvates tähendab see seda, kui inimene saadab korda midagi, millega ta pole varem hakkama saanud, ning kui ta kasutab oma võimeid tasemel, milleni ta varem ei ole küündinud.
Fakt on see, et kõigil on olemas võime tegutseda senisest paremal tasemel. Enamik meist lihtsalt ei teadvusta seda endale. Paljud on teiste kaasabiga endale sisendanud, et nad pole millekski enamaks võimelised, ning tekitanud endale psühholoogilise barjääri.
USKUMUS MÕJUTAB FÜSIOLOOGIAT
Üks kuulsaim saavutus individuaalspordialade ajaloos kuulub Briti jooksjale Roger Bannisterile. Ta oli esimene inimene, kes jooksis ühe Inglise miili alla 4 minuti. Bannister on ideaalne näide selle kohta, kuidas usk ja teatud tulemuse eeldamine võivad eduni viia.
1946. aastal õppis Bannister Oxfordi ülikoolis meditsiini ja kulutas kõik vabad hetked keskmaajooksu treeningutele. Sel ajal oldi arvamusel, et on võimatu joosta miili alla 4 minuti. Bannister uskus, et see on võimalik ja et tegemist on lihtsalt ühe järjekordse rekordiga, mida saab ületada.
Ta osales medalisoosikuna 1952. aasta olümpial. Paraku jäi Bannister esikolmikust välja: ta oli ülimalt pettunud ja kaalus jooksmisest loobumist. Kuna aga jooksmine oli tema armastus, otsustas ta edasi pingutada ja seadis endale veelgi ambitsioonikama eesmärgi: ta tahtis olla esimene, kes jookseb Inglise miili alla 4 minuti.
Heade jooksjatest sõprade Chris Brasheri ja Chris Chataway abiga lõi Bannister enda eesmärgi täitmiseks strateegia. Brasher ja Chataway pidid hoidma rekordi löömiseks vajalikku kiirust. Kuna kumbki neist ei olnud võimeline jooksma tervet distantsi vajalikus tempos, juhtisid nad jooksu vahetustega.
1954. aastal oli aeg üritada võimatut ja Bannister otsustas seda teha Iffley Roadil Inglismaal. Kohale oli tulnud palju pealtvaatajaid ja fotograafe. Kui kõlas stardipauk, asus Chris Brasher võistlust juhtima ja tempot seadma. Bannister oli kohe tal kannul ja Chataway hoidis kolmandat kohta. Seejärel asus võistlust juhtima ja tempot tegema Chataway. Bannister hoidis teist kohta, kuid 250 jardi enne lõppu spurtis ta ette, ületas finišijoone ja varises kurnatuna kokku.
Kui tehti teatavaks tema aeg, möirgas rahvas vaimustusest. Bannister oli jooksnud ühe miili ajaga 3:59.04 – ta oli esimene, kes suu- tis midagi sellist teha.
Roger Bannister uskus enda eesmärgi täitmise võimalikkusesse ja eeldas, et ta on võimeline rekordit ületama. Ta ületas füüsilise ja psühholoogilise barjääri nii enda kui ka paljude teiste jaoks: juba 46 päeva hiljem jooksis Bannisteri rivaal Landy rekordiks 3:58ja praeguseks on rekordit parandatud kokku umbes 17 sekundit!
Millest sai kõik alguse? Sellest, et üks mees uskus rekordi võimalikkusesse ja üritas heas usus oma eesmärki saavutada. Kui rekord oli juba murtud, tugevnes automaatselt ka teiste usk ja uued rekordid sündisid juba äärmiselt kiirelt. Nagu on ütelnud Henry Ford: „Usud, et suudad, või usud, et sa ei suuda, – mõlemal juhul on sul tõenäoliselt õigus.”
